Sign up with your email address to be the first to know about new products, VIP offers, blog features & more.

Ultramaraton ja jooksmine. Videomaterjal otse sündmuskohalt ehk mis siis tegelikult Haanjas toimus

Posted on 0

Ütlen sinu rõõmuks kohe ära, et postitus, mida sa lugema asusid, ei ole sama pikk kui minu esimene ultrajooks. Pika jutu lugemise asemel saad vaadata emotsioone otse sündmuskohalt, nii nagu pealkiri lubab. Trükimusta kartvaid sõnu polnud vaja piiksu alla peita (olgu, üks napikas on), aga näoilmest võib üht-teist välja lugeda küll.

Esimene ultra on mu 100 miili teekonnal oluline verstapost, nii et keskendun selles postituses ainult võistlusele ja oktoobrikuu treeningutest ei räägi.

Aga alustagem algusest. Mitte päris stardipaugust, mis – olgu ette rutates öeldud – mul kahjuks kuulmata jäi, aga sellele eelnenud sündmustest.

48 tundi enne jooksu saabus korraldajatelt kiri, mille üks lõik oli eriti „julgustav”.

NB!!! Kuna ilmaolud on üsna ekstreemsed, siis vaata enne startimist kriitiliselt üle oma varustus:
– kõige hellem koht on käed/kindad – neid võiks olla kaasas 4-5 paari. Kui sul ei ole spordikindaid, haara ehituspoest! Aitavad!
– kilomeetrite kogunedes tempo aeglustub ning külm hakkab ligi tikkuma. Mitu paari kuivi alussärke ei tee üldse paha! Ka vettpidav pealisriie aitab, sest ilmateade lubab peale lõunat vett ja lörtsi!
– varujalatsid/sokid on abiks
– kuiv müts ning mõni lisabuff ei tee paha
– PEALAMP – ole kindel , et see kestaks niikaua kui sina kestad, varu patareisid, akusid jne. Kogemus näitab, et alati on keegi, kel jääb uuele ringile minemata valguse puudumise pärast!

„Üsna ekstreemsed”, hmm.
Kõik kes mind paremini teavad, arvavad praegu, et see ju ongi see, mida ma kogu aeg taga ajan – valu ja vaev ja eneseületamine. Nojah, tegelikult lootsin vaikselt, et joosta saab ikkagi ilusas sügisilmas. Kuna raja profiil on niigi raske, siis ehk ilm toetab seda hullust natukenegi!

Aga ei – sain maksimumpaketi. Mõte, et kõik on hästi ja nii peabki, tuli endale kiiresti ära müüa. Müümist nii endale kui teistele oskan ma tegelikult päris hästi, nii et polnud probleemi.

Stardile eelnenud päeval helistas Jana ja ütles edasi treener Kaido soovituse korralikud maastikusussid (õnneks olemas) ja kindlasti ka kepid kaasa võtta, muidu võib kõige järsem tõus osutuda läbimatuks.

Tegelt?!?
Võtsin hüva nõu kuulda ja sain Henrilt veel samal õhtul kõige pikemad suusakepid, mis ma iial käes olin hoidnud. Lootsin samas, et neid ei lähe vaja. (Spoiler: ei läinudki.)

Sõitsin jooksule eelneval õhtul koos Priit Kallasega Otepääle, et ei peaks poole öö ajal Tallinnast startima. Plaanisime end järgmisel õhtul pärast jooksu ka kohalikus spaas turgutada, seega tegime check-in’i Pühajärvel ja nautisime seitse tundi iluund.

Hommikul sujus kõik kenasti: äratus 5.40, teemoon kaasa (kali, sink, juust, Doomino küpsised ja banaan), autole hääled sisse ja mõnus varahommikune sõit Haanja poole läks lahti.

Kolaki!

Keset elavat arutelu sõitsime mingile metallist jurakale sisse. Mis see oli? Alguses arvasime, et kokkupõrke põhjustas lamav politseinik. Hiljem selgus, et ehitustööde käigus oli üks kena Otepää tänav üles kaevatud ja tekkinud kraavi ületamiseks ramp paigaldatud. Kuna üllatus oli kurvi taga ja 30-märk põhimõtteliselt vastu seda, siis niimoodi ramp ja auto kõhualune pidurdamise käigus kokku saidki.

Viis minutit hiljem viskas õlitule põlema. Jah, karter oli puruks ja õli voolas sirinal. Keerasime otsa ringi, et ehk veab hotellini välja. Aga ei! Auto jäi seisma ning enam ei käivitunudki (siis me veel ei teadnud, aga mootor oli lõplikult õhtul).

Egas midagi. Olime Otepäält ca viis kilomeetrit väljas ja tellisime sinna kaks masinat – ühe autole ja teise meile endile. Auto sõidutati tagasi hotelli juurde ja takso sai kohe hommikul kena pika otsa Haanjasse.

Maraton ja jooksmine haanja100le minek

Meie pikk ots aga endiselt ootas. Stardipauk oli nüüdseks kõlanud, aga kaks vahvat jooksumeest seda kahjuks ei kuulnud. Meile laulis taksoraadio samal ajal sellest, kui ilus on elu.

Seiklusi juba hommikul täie raha eest. Õnneks ei lasknud kumbki meist tujul langeda ja rajale me igatahes jõudsime.

Siit edasi kirjeldabki video kõige paremini, mis toimus.

 

 

Lõppu veel paar kommentaari.

Kõige sürrim moment oli see, kui kell ütles, et täis sai 51. kilomeeter.

Mis mõttes?

Jah, ma tõesti olingi jooooooksnud 51 kilomeetrit! Ja neid muudkui tiksus ja tiksus juurde. Mehel, kes alles 8 kuud tagasi jooksmist ei sallinud ja kelle pikim ots oli enne treeningute algust olnud vaid 10-kildine!

Segadus, uhkus, väsimus, rahulolu – kõik olid kokteilina mu kehas koos. Samal ajal kui mõtteid mõlgutasin, andsin aga jalgadele valu, sest ega ma ju 51 kilomeetri järele tulnud. Ei, ikka 66.

Rada oli selline, et metsast väljudes jäi ringi lõpuni ca 400–500 meetrit. Ja kui ma viimast korda oma pea sealt metsade vahelt välja pistsin, olles teinud väga tugeva ringi, siis kippusid ikka vägisi pisarad silma.

Wow, mis tunne!
Fkkk, tehtud!
Sellistes oludes!
Kuradi äge!

Pärast finišit ja sauna võtsime Priiduga õlled ligi. Pole vist vaja esimese õllesõõmuga kaasnenud mõnutunnet kirjeldada.

maraton ja jooksmine haanja100 tehtud

Heade inimeste abiga saime hotelli tagasi ja ehkki olin täiesti süsi, otsustasime pubis veel keha kinnitada. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olin. Kahvli pannkoogi sisse torkamine nõudis keskendumist ja pingutust. Spaa ei tundunud enam kuigi ahvatlev ega mõnus, tahtsin ainult voodisse.

Enne magamajäämist andis aga keha külmavärinate ja väga viletsa enesetundega teada, mis tema sellisest jooksuvärgist arvab. Õnneks olin taibanud villased sokid kaasa võtta ja nii – hommikumantel seljas ja sokid jalas – mässisingi end tekkide sisse. Öösel ärkasin kaks korda täiesti läbimärjana ja pakun, et palavik võis olla 39–40 kanti.

Hommikuks oli aga tervis korras ja keha tuli šokist ilusti välja. Sööma ja hiljem järve äärde jalutama tuli küll veidi kangete jalgadega minna, aga järgmistel päevadel taastus kõik kenasti. Sellist treppide vihkamise tunnet nagu pärast maratoni, ei tulnudki.

Aga tead, üks asi jäi ikkagi kripeldama. Selleks on medal. Medali said kõik 100 km läbijad, seega on põhjust tagasi minna ja 10 ringi asemel ikkagi 15 ära teha.

Aga mis edasi?

November–detsember möödub natuke rahulikumate koormustega, aga vast märtsis on tulemas uus väljakutse. Vihjeks vaid seda, et selle võistluse organiseerin ma endale ise ja kaasvõistlejate asemel saavad olla vaid kaasaelajad.

Kõigest aga täpsemalt uuel aastal! ;)

 

Minu teine kirg on digiagentuur Lavii (kus ma ka blogi kirjutan)
Teksti tegi sulle mõnusamalt loetavaks Jaana Maling Sisukirjutajast (www.sisukirjutaja.ee)


Kui postitus meeldis ja võiks ka sinu sõpru inspireerida, siis jaga julgelt ;)