Sign up with your email address to be the first to know about new products, VIP offers, blog features & more.

Maraton ja jooksmine. Kuidas kajakas katuseservalt haihtus ehk kuidas ma pilti eest käisin jooksmas

Hell yeah! oli mu esimene reaktsioon, kui 15. märtsil treener Kaupo Tiisläri käest oma esimese treeningkava sain. Elu esimene PÄRIS treeningkava. Lõpuks ometi oli tunne, et edasised jooksud ja tegevused on eesmärgipärased ja mõtestatud. Vägev värk!

Kui esimesed jooksud tehtud said, sain täpselt aru, miks nii treenerid kui programmi korraldajad minu pärast muretsesid. Nad kahtlesid, kas ma oskan ja suudan peaga joosta, sest enne, kui jõuame selle pildituks jooksmiseni, tuleb alustada hoopis teisest äärmusest – raaaaaahulikult jooksmisest.

Oma esimesel pikal jooksul (pulss 140-150) olin ma raudselt kõige aeglasem inimene lõigul Türi-Kirna.

Mõni krapsakama sammuga pensionär või lapsekäruga ema oleks nagu naksti minust mööda saanud.

Mõni krapsakama sammuga pensionär või lapsekäruga ema oleks nagu naksti minust mööda saanud. Ma pole kunagi varem nii aeglaselt jooksnud. Kirna tõusu võttes (algajal jooksjal lubate ehk seda ikkagi nii kutsuda) nägin, et vastu jalutab üks paarike. Suurest hirmust (ainult natuke liialdan), et ma nendest hiljem “joostes” mööda ei saa, keerasin otsa ringi ja löntsisin kodu poole tagasi.

Aeglane jooks on väga vajalik selleks, et ehitada üles vundament vastupidavusele ja koguda õiges pulsitsoonis kilomeetreid. Seega – kui näete autoaknast Türi-Paide suunal vaikselt kulgevat sinises kilekas smurfi, siis see olen mina. Ergutuseks antud signaal ei aita, ma ei tohi kiiremini joosta. Kaupo, Janek, Jana ja teised ei luba.

Igatahes esimesi kavajärgseid trenne iseloomustab väga hästi see “Bravehearti” klipp

Ainus erinevus on see, et mingit kulminatsiooni ei järgnenud. Muudkui jooksed ja hoiad ennast tagasi. Tegelikult see tagasi hoidmine ongi jooksutrennides üks olulisemaid asju, mida meeles pidada tuleb. Nüüdseks olen teinud mõned trennid koos jooksuklubiga “FB jooksmine” ja seal kirjeldati mulle väga täpselt, mis hetkel vigastuste oht kõige suurem on. Täpselt sellel ajal, kui arvad, et jõudu veel on ja paneks ikka veel edasi, annab keha sellele tavaliselt väga karmi vastureaktsiooni. Seega – enda tagasi hoidmist tuleb kogu aeg kuklas hoida. Ka mitu aastat trenni teinud mehed ja naised vaevlevad sama asjaga.

Andsin esimestel päevadel endale lubaduse, et nui neljaks – jälgin etteantud kava 100% ja ei tee ühtegi lollust. Siiani on see igati õnnestunud ja kord eluski püüan teiste vigadest õppida.

Maratoniks võib valmistuda kahel viisil. Mul on mõlemat viisi viljelenud sõpru, kõik sõltub tegelikult eesmärgist.

Viis 1 – Kiirtee maratonile

See on variant, mida ma ka ise alguses plaanisin. Mu eesmärk oli lihtsalt maraton läbi joosta. Mitmel sõbral on see tehtud ja nad rääkisid, et maratoni läbi jooksmiseks piisab umbes kolmest trennikuust. Lihtne! Ei tundu see 42 km tõesti teab, mis asi. Nõuab lihtsalt veidi aega regulaarset jooksmas käimist.

Viis 2 – Tark ei torma

Teine võimalus on asi tõsisemalt ette võtta, saada aru jooksmise loogikast ning sellest, et pikaks distantsiks tuleb ka pikalt valmistuda. See annab võimaluse laduda korralik vundament, sest kui sul on plaan joosta veelgi pikem ots või teine, kolmas ja neljas maraton, siis kiirtee sind eesmärgini ei vii.

Samuti on mittetormamise variant palju tervislikum. Esimesel juhul on ülekoormusest tekkiva pinge vigastuseks muutumine palju tõenäolisem kui variandi kaks puhul. Neljast kiirtee valinud sõbrast kaks jooksid oma sääreluudele põletiku, millest olevat väga raske lahti saada ja mis kimbutabki neid siiani. Ei, seda mina ei taha.

Mida rohkem rääkisin jooksjatega, kes on rajal rohkem kui ühe maratoni pärast, seda rohkem sain aru, et tahan sama teha. Ja ega mul polegi muud võimalust, sest lõppeesmärk on ju tegelikult 100 miili ehk ca neli maratoni järjest ära joosta.

Tulles nüüd aga korra veel selle aeglase jooksu juurde, tahan ühte situatsiooni kirjeldada, mis Tallinna spordihallis toimus.

Tulles nüüd aga korra veel selle aeglase jooksu juurde, tahan ühte situatsiooni kirjeldada, mis Tallinna spordihallis toimus.

Nimelt oli mul karm käsk hoida pulssi 145 ja mul ei ole mõtet valetada – minu puhul on see ikka väga aeglane jooks. No ma pole kuigi treenitud ja nagu teate, siis jooksmisega varem tegelenud pole. Sörkisin rõõmsalt seal spordihallis ja minu ette jäi ühe teise klubi jooksja. Tema tempo polnud sugugi mitte kiirem. Jess!

Vaatasin, et olen sutsu kergema jalaga ja möödun temast väliskurvis. Viga! Tõmbasin olematust tuulest välja tema kõrvale, et lähen mööda. No kell ei lase. Ees on pulss 145 ja raisk, ei saa mööda. Mäletate seda lubadust, et pean nui neljaks oma pulssidest kinni. Lubadus meenus ja nii ma tiksusin ta kõrval. Sõnadest paremini kirjeldab seda kahe algaja jooksja kiirendusvõistlust stseen filmist “Ali G”.

Ilmnevad ka esimesed sõltlase märgid

Avastasin märtsis ennast järjest rohkem ultramaratonidega seotud videoid vaatamas ja eriti avaldas muljet see dokumentaal:

Ulmelised inimesed. Aga kui tahta, on selleks kõik võimelised.

Nii, aga nüüd see pildituks jooksmine ehk koormustest.

Esimeses postituses mainisin, et olen üks seitsmest, kes osaleb projektis “Eesmärgiks SEB maraton” ja kuna sain seitsmendana programmi, siis nende poolt koormustesti ei saanud. Testi on aga vaja, sest nii saab teada aeroobse ja anaeroobse läve, et treener saaks õigete pulsitasemetega treeningplaane koostada. Ilma pole trennist kasu, see lihtsalt on ebaefektiivne.

Pidin koormustesti endale ise endale orgunnima, seega pidasin proffidega nõu ja mul soovitati selleks minna sportmed.ee. Ees ootas hapnikumask, laktaatide määramine ja kõik muud jutud.

Kliinikum.ee ütleb laktaadi kohta nii: laktaat ehk piimhape on süsivesikute ainevahetuse produkt, mis moodustub glükoosi anaeroobsel lagunemisel lihastes, erütrotsüütides, luuüdis, soole limaskestas, nahas ja vähemal määral teistes kudedes. Kui õigesti aru saan, siis selle kogunemise kiirus näitab kui kiirelt lihas väsib.

Aga nüüd selle juurde, mida ma laktaadi määramiseks tegema pidin. Kõigepealt mõõdeti ja kaaluti, puhusin kopsud tühjaks ja tegin sellised tavapärasemaid lihtsamaid protseduure.

Edasi pidasin maha ühe mõnusa vestluse ülilaheda spordiarstiga nimega Muza Lepik. Tegime nalja ja kui ta kuulis, et mu eesmärk on joosta 100 miili, vangutas ta kergelt pead ja ütles, et no küll mõnel noormehel on ikka soovid. Leppisime seepeale kokku, et mõõdame mu veres jooksjale olulisi D-vitamiini, raua, kaltsiumi ja magneesiumi tasemeid.

Ja siis saabus la grande finale.

Ja siis saabus la grande finale.

Ettevalmistuseks kraabiti rinnakarvadesse žiletiga augud, kuhu kinnitati kaheksa kleepsuga andurit. Pähe pandi hapnikumask, külge juhtmed ja the last but not the least – kõige selle elektroonika peale, mida mul oli kindlasti rohkem kui Lada 06-l, mille kogu elektroonika moodustavad põhimõtteliselt massjuhe ja tuled, kästi tõmmata kõikide naiste lemmik võrksärk.

maraton ja jooksmine timo porval

Ja siis pandi see pagana jooksulint käima ning öeldi: “Jaluta soojenduseks.” Oi-oi kui harjumatu! Ma polnud varem lindil jooksnud ja nüüd olin seal koos oma juhtmete ja ägeda võrksärgiga. Tagantjärele võin öelda, et vererõhk tõusis ENNE jooksma hakkamist 200-ni. Muza ütles pärast, et ega väga tihti sellist asja ei kohta. Mis seal salata, eks närv oli sees.

Ühel hetkel tundus nii Muzale, abiarstile, kui mulle, et nüüd võiks proovida ka jooksusamme teha. Esimesed olid väga rabedad – nagu lapsel, kes kõndima õpib –, aga külili ma õnneks ei käinud.

Peale esimese tasemega sörkimist tuli käsk käsi ette sirutada ja võeti näpust vereproov, et näha laktaati. Esimene kommentaar selle peale oli kohe: “Nii, meil on tegu raiskajaga.” Laktaat hakkas väga kiiresti lihastesse kogunema ja ökonoomsest kehast oli asi kaugel (kui vaadata pildil olevat kerget sanga, võiks ka sellest sama järelduse teha). Tegelikult pidavat ökonoomsus tulema madala pulsiga pikkadest jooksudest, mis mul kavas ongi, nii et kõik õige.

Iga teatud aja tagant lükati lindile hoogu juurde ja samal ajal torgiti laktaadi analüüsimiseks näppu, kokku umbes viis korda.

Muza küsis enne viimast kiirendust, kas panna hoogu veel juurde. Mul oli tegelikult juba üsna raske, aga kuna maksimum ei tundunud siiski käes olevat, lasin juurde panna. Aknast paistev kajakas, kes vastasmaja katuse serval istus, hakkas vaikselt virvendama ja kadus siis sootuks. Õnneks ei lennanud ta koos minu pildiga minema. Hambad ristis võtsin endast viimast, kõrvalt kommenteeriti veel mu head suhtumist, ja siis: “Nüüd on tühjendamine, enam pole midagi”. Mida iganes see tähendas, ma suutsin vaid lindil püsimisele mõelda.

Ühel hetkel otsustati, et aitab küll, ja tagumiku alla lükati tool. Ah, kui hea oli istuda! Nõretasin higist ja vaatasin kõrval jooksu alustavat noorsportlast. Ma ei usu, et mu olek talle liiga innustav tundus.

Kui ökonoomsuse osas olin raiskaja, siis mõni hea uudis ka: varasem pallimängudega tegelemine, geenid või teab mis on andnud igatahes hea aeroobse võimsuse (150% üle selle, mida võiks minusuguse harrastaja kohta oodata), seega talun hästi hapnikuvõlga. Eks ole näha, millal mul seda vaja läheb. Suures plaanis olid asjad korras, ehkki enne jooksu ja taastumisel esines südamel kergemat sorti rütmihäireid, aga see ei pidavat olema midagi hullu.

Maksimaalne pulss, mille lindil kätte sain, oli 191.

Märts tõi ka lisaks kevade tulemisele ka uued tossud. Programmi toetaja Nike koondas meid Ülemiste poodi kokku, andis meile tossude kohta väga head infot ning lõpuks ka kõigile ühe paari tosse. Veidi proovimist ja olingi enda lemmikud leidnud. Suurimad tänud Nikele nende eest!

Lisaks programmi poolt saadud tossudele saime samal päeval kätte Compresspordi säärised ja üllatusena ka sokid. Kui need esimest korda jooksu ajaks jalga panin, tahtsid jalad ära surra, vähemalt tunne oli selline. Pärast avastasin, et sokkidele on peale kirjutatud suurelt L ja R ehk siis sokid võisid lihtsalt vales jalas olla.

https://100miili.ee/wp-content/uploads/2017/05/maraton-ja-jooksmine-tossud-ja-saarised.jpg

Nüüd on nendega juba väga mõnus joosta ja ka säärised on paaril korral jalga jõudnud. Avastamist on selles osas veel palju ja kui pikad retuusid saab lühemate vastu vahetada, siis saavad ehk ka tihemini jalga. Tasub katsetamist.

Märtsi viimasel päeval toimus meie projekti raames ühistreening, kus meile seletati seda, miks on jooksjal vaja teha ÜKE- ehk üldkehalise ettevalmistuse trenni. Suures plaanis on loogika see, et lisaks suuretele lihastele, mis pidevalt koormust saavad, on vaja treenida ka väiksemaid sisemisi lihaseid, sest kõik peab olema tasakaalus. Vastasel korral on vigastused jällegi lihtsad tulema.

maraton ja jooksmine timo porval uke trenn

Pildi autor: Janek Oblikas Marathon100.com

maraton ja jooksmine timo porval uke valjaasted

Pildi autor: Janek Oblikas Marathon100.com

Taivo Püi treenerina oli väga mõnus ja hea seltskonna märgina möödus trenn isegi liiga kiiresti. Üks eredamaid harjutusi, mida tol päeval tegime, näeb välja nii: istuda tuleb selg vastu seina, nii et jalad on täisnurga all. Noh, istud nagu toolil, ainult, et tooli pole. Ja seda seni, kuni tunned et rohkem ei jõua. Tegelikult võib see rohkem-ei-jõua-tunne olla ca poole kogu ajast, mil selles asendis oled. Vähemalt mul on nii.

Raskeks läheb ikka väga kiiresti. Istud ja istud ja istud ja värised ja istud, ja siis kui nii jalad kui pea alla annavad, tõused püsti ja kiirendad jooksurajal 100 m. Esimesed sammud kuuluvad rohkem Pinocciole kui inimesele. See ongi märk, et pingutus on olnud piisav, ja et aju ei visanud enne püssi põõsa kui jalad.

maraton ja jooksmine timo porval toolita istumine

Pildi autor: Janek Oblikas Marathon100.com

See harjutus toob jalad kiiresti piimhapet täis ja organism harjub sellega. Maratonil võiksid tõusud meile lihtsamad olla, kuna keha on analoogset situatsiooni varem korduvalt läbi teinud. Minu jalad olid sellest harjutusest igatahes kaks päeva hiljem ka veel valusad. Teised trennikaaslased seda ei kogenud. Kaks varianti, millest pean tõenäolisemaks esimest: nad on tugevamad või nad valetasid. :D

Sain treenerilt ka ühe harjutuse lisaks, kuna kurtsin, et parema jala võlv (see kaardus osa) teeb pikematel jooksudel ja trenninädala lõpupäevadel valu. Selle jaoks, et tugevdada väikeseid tallalihaseid, tuleb end varvastega vaibal edasi sikutada. Võtan kavva ja loodan, et valu taandub.

Ja keda huvitab, mis mu murtud õlast saanud on, siis selle kohta, kas opereerida või mitte, loobitakse minu meelest küll kulli ja kirja. :D Ega seal polegi ühtset ja lihtsat vastust, aga peale doktori külastamist otsustas ta, et ei opereeriks ja vaataks, mis seis aprilli lõpuks on.

Praegu otseselt valu ei tee ja joosta laseb. Ja kui selgub, et oppi on ikkagi vaja, siis tuleb see omajagu karm. Rangluu on vaja mingite plaatidega alla suruda ja hiljem need plaadid välja võtta. Liiga seksikalt just ei kõla, aga kui vaja, siis vaja. Tahaks tulevikus ikkagi joosta ja treenida, nii et õlg valu ei tee. Hetkel püüan seda mitte liigselt koormata ja hoian hellalt nagu emad oma beebisid.

Ahjaa, üks asi veel. Kui ma eelmises postituses kirusin oma pulsikella, et see paaritub pulsivööga kole halvasti, siis viga oli ikka tihendis ehk minus. Nimelt ühte trenni sättides nägin, kuidas üks vanem mees endale pulsivööd peale pani ja teatud kohti süljega niisutas. Ja vot see oli üks äge trikk! :D Peale seda pole ka mul enam probleeme olnud. Ja noh, mõned päevad hiljem märkasin pulsivöö küljes silti, mis seda teha soovitab. Loll pea on ikka ihule nuhtluseks. Aga eks ma õpin. :)


Märtsis saadud õppetunnid

  • Selleks, et kiiresti joosta, on vaja õppida jooksma aeglaselt.
  • Maratoniks treenimine ise on maraton.
  • Et vigastusi vältida, on vaja sama palju joosta peaga kui jalgadega.
  • Väsimuse hindamiseks hakkasin hommikuti pulssi mõõtma. Esimene asi, kui silmad lahti teen, kohe mõõdan. Pulss peaks pikemas perspektiivis langema ja tõus näitab, et keha on väsinud. Aitäh hea nipi eest õemehele.
  • Tossupaeltele tuleb alati topeltsõlm teha, et vältida nende lahti tulemist. Ja seda mitte ainult võistlusel, vaid iga päev, et see saaks harjumuseks.
  • Tossu kergusel 40 grammi vahet ei mängi nii suurt rolli võrreldes sellega, kui saad ise 3 kg alla võtta. Tegelikult ma saan kuskil seitse. :P
  • Spordisokkidel on talla all kirjas kumba jalga need sobivad.
  • Pulsivöö tuleb tatiga märjaks teha, et see pulsikellaga paremini ühilduks.
  • Jooksutossud peavad kohe jalga sobima, see sissekandmise asi tänapäeva tehnoloogia juures enam ei kehti. Kohe peab istuma.
  • Kella ekraani seadistasin ka mugavamalt. Kui enne ketrasin pulssi ja aega jne, siis nüüd on mul ees neli mulle kõige olulisemat asja: pulss, trennile läinud aeg, distants ja kellaaeg.
  • Kui tahta jooksmisega tõsisemalt tegeleda, tuleb alustada koormustestist ja treenerist, kes teab, mida sa tegema peaksid ehk annab sulle treeningkava.
  • Sisemiste lihaste jaoks on plankumine väga hea harjutus. Mina teen näiteks nii: 1 min tavaline plank + 1 min üks külg + 1 min teine külg + 1 min selg + 1 min tavaline.
  • Venitamine on väga oluline, et vältida vigastusi ja hoida lihased sellised, nagu need on loodud.
  • ÜKE ehk üldkehaline ettevalmistus on oluline, et koormust saaksid kõik lihased.


Märtsi kulud:

  • Säärised CS R2 V2 (Compressport) – 29.90 € (sponsorilt)
  • Sokid CS ULTRALIGHT RUN HI (Compressport) – 17.90 € (sponsorilt)
  • Koormustest ja vereteste lisaks – 198.99 €
  • Nike Zoom tossud – 139 € (sponsorilt)
  • 3 trenni Tallina spordihallis (20x pilet) – 11.25 €

Märts kokku: 397.04 €
Üldse kokku: 852.11 €

Nagu näha, siis esimese kahe kuuga on kulunud ikka omajagu raha. Samas ongi osad kulud sellised, mida vaja kord või üle aasta teha. Niisama toredasti jooksmiseks piisab ka retuusidest ja tossudest, aga kui tõsisemalt jooksuga tegeleda, on ka investeeringud suuremad. Samas võrreldes muude hobidega, on suures plaanis tegu ikka odava spordialaga.

Jätkame harjutusi, nagu ütleb sõber Raul.

 

Minu teine kirg on digiagentuur Lavii (kus ma ka blogi kirjutan)

Teksti tegi sulle mõnusamalt loetavaks Jaana Maling Sisukirjutajast (www.sisukirjutaja.ee)


Kui postitus meeldis ja võiks ka sinu sõpru inspireerida, siis jaga julgelt ;)